Mahtra küla

Mahtra küla, mis asub Oxford Park projekti kõrval, on Eestis tuntuks saanud Saksa maaomanike vastu kerkinud talurahva ülestõusu kaudu. See oli üks kohaliku elanikkonna esimesi katseid Eesti iseseisvuse saavutamiseks. Seda sama iseseisvust arendatakse nüüd koos Oxford Park´iga, mis toob piirkonda uusi elanikke, töökohti ja kogukonna kasvu. Areng peegeldab tugevat iseseisva terviklikkuse tunnet, mis asub väljaspool pealinna. Mahtra külal on olemas oma identiteet, kuid samas on see siiski osa ühest suuremast tervikust ja lühikese teekonna kaugusel näiteks pealinnast, mis teeb lihtsaks küla inegratsiooni ülejäänud Eesti ja Euroopa Liiduga.

Eestimaa Kubermangus keelati pärisorjus ära aastal 1816 (näiteks Vene Impeeriumis tervikuna keelati see ära aastal 1861), kuid siiski ei jagatud maid talurahvale tagasi ja talurahva teorent jäi alles kuni aastani 1876. 19. märtsil 1856 teatas Tsaar Alexander II uutest põllumajandusreformidest, kuid nende elluviimine jäi venima, mis tõi talurahvas esile suure vastuhaku, kaasa arvatud Mahtra ülesõusu.

Talupoegade ülestõus suruti julmalt maha sõjaväe karistussalkade poolt, 14 talupoega sai haavata ja 7 hukkusid koha peal ning 3 veel hiljem haavade tõttu. Sõduritest sai haavata 13 ja 1 ohvitser hukkus. Sõjakohus mõistis 65 kaebealusest 59 surma mahalaskmise läbi, hiljem tsaari otsusega seda siiski pehmendati ja asendati muude karistustega. Mahtra sõda mõjutas ka nende komiteede tööd, mis töötasid Venemaal maaorjusest vabastamise heaks.

Mahtra ülestõus viis Mahtra looduskaitseala loomiseni, mis asub arendatava maa-ala taga ja on oma suuruselt umbes 550 hektarit kaitse all olevat maad ja metsa. Looduskaitseala eesmärk on tagada, et selles paigas läbiviidavad arendusprojektid üksnes parandaksid kohalikke külasid ja nende ümbruskonda – et tulevikus veelgi enam siduda külakogukonda laiema ümbrusega.

Mahtra mõisa ajaloost

Mahtra (Machters) mõisa mainitakse esimest korda 1480. aastal. Algul vahetas mõis korduvalt omanikke. 18. sajandil laiendas mõisa Jakob von Erdt.

1831 aastal ostis Mahtra mõisa kolonel Georg von Riesenkampff, kes rentis seda välja. 1837. a. oli rentnik Tallinna raehärra poeg Heinrich Berg, kes ehitas mõisahoonet korduvalt ümber ja muutis kaunimaks.

1843 aastal kolis lesestunud proua von Riesenkampff perega mõisa elama. Kui ta 1852. a. suri, sai Arthur von Baranoff ´ist mõisa hooldaja ja tema lastest said maaomanikud.

1853 aastal ostis mõisa avalikult oksjonilt 40 500 hõberubla eest Purila mõisniku poeg erukapten Konstantin von Helffreich. Talle kuulusid veel Piiumetsa ning Aruküla rendimõisad. Uus omanik alustas ümberkorraldustega – ta laiendas mõisapõlde talude arvel, alustas laiaulatuslikke kraavitustöid, et soiseid maid parandada. Tema eluajal jagati ümberkaudsetele taludele tasuta piibleid ja avati Mahtra külakool.

Konstantin suri 1874. aastal. Nii tema kui ta abikaasa Anna Elisabeth on maetud Juuru kirikuaeda.

1878 aastal müüsid Konstantini pärijad mõisa Atla omanikule Konstantin von Barlöwenile, kelle pojale Aleksandrile kingiti mõis 1916 aastal. Täna on mõisa omanikuks on kohalik eestlane, kes aitab aktiivselt kaasa paiga arengule ja on Mahtra Mõisas asuva käsitööpoe omanik.